20.november, pühapäev

Hommikul arvutit lahti tehes võisin oma silmaga näha, et EMHI oma eilse pühapäevaks lubatud vahelduva pilvisuse ilusti pilves selgimistega ilmaks muutnud. Veenduda selle teate paikapidavuses võis muidugi ka aknast välja vaatamisega.
Kell oli juba keskpäevast tundi löönud, pesugi ammu kuivama pandud ja ikka veel mitte kuhugi mindud... Küll võtab see otsustamine ikka aega. Kell 12.25 sai auto viimaks parklasse, sinnasamasse, kus 5. novembrilgi.
Alustuseks tookordse matka kaart, mida siis tulbal veel polnud:

Selgub, et ainult 3 kilomeetrit oligi toda rada, mille läbimiseks neli tundi kulus. Mis siis veel 15-kilomeetrisest saab? Peab vist hommikul aovalguses ikka minema hakkama...

Väike Palojärv on täna tühi ja vaikne, ei ole ka möödunudkordseid parte, kes vurinal lendu tõusid ja veidi kaugemal vette maandusid, selleks et jälle kohe õhku tõusta... Nemad pole sul turupardid, kes saiatükki norivad...



Lumekirme on maas ja peale pruuni värvi suurt midagi ei näe. Sellele vaatamata on lupiinikõdrad ja nõgesenarmad minu arust dekoratiivsed küllalt:



Selle põlluni ei olnud üldse ette nähtud jõuda: kuna küntud oli tänavu ka kaugemat lapikest kui muidu, ei tabanud ära metsakeeramise kohta. «Oleks küll nali, kui allikat enam üles ei leia», mõtlesin tuldud rada tagasi kõmpides.

Ühe korra läksin veel viltu, metsaveotraktori jälgi pidi, mis ootamatult lõppesid, enne kui tuttava teeotsa üles leidsin. Nüüd alles õigel teel, kord varem juba pildistatud puu juures:

Ja viimaks järsust kaldast alla ronimas. Kell on 14.25

Ohvriallikas pulseerib vesi ikka endiselt, liiva seest üles, kuigi kaugemalt paistis nii ärakuivanud moega.


Tagasiteel põikan metsa äärde puu otsast paari õuna napsama: nagu ikka polnud mul meeles midagi kõhutäiteks kaasa võtta.
Aga kui mahlased ja maitsvad need on! Mmm... unustatud külmast kohmetanud näpud ja lurisev nina. Pealegi pidi homme ka päike paistma! Kuigi SIIS pean juba tööl olema...