Penijärve matkarada, 15. oktoober 2006

Täispikkus 5,5 km, lühem rada 5,0 km. Algab Voorepalu piknikukohast, kulgeb põhja suunas Penijärveni (2 km), läbi Penijärve raba Rebastemäeni (3 km). Edasi Postiteeni (4,5 km) ja siit selle kaudu tagasi algpunkti ( 5 km) või üle tee metsa ja karjääri kaudu piknikukohani (5,5 km). Raja märgid: Oranžid värvilaigud ja nooled puutüvedel. Raskusaste: Raske, kohati keskmine. Vahelduva reljeefiga künklik maastik, tõus Palumäele (132 m üle merepinna), rabamaastik, künkad, lohud (üldine kõrguste vahe 40 m). Puhkekohad Rebastemäel, ürgmetsaosas ja piknikukohas.

Pühapäeva pealelõunal pool kolm sai seda kaarti pildistatud ja entusiastliku optimismiga teele asutud. Suvest saadik oli plaanis siia tulla, aga hoidsin seda käiku sügiseks, ilusate rabavärvide ajaks...
Nii lollikindlalt tähistatud rajal peaks ju küll igaüks hakkama saama.
Keerame siis vasakule, noolega näidatud suunas
Palumäe vaatetorn. Hoolimata ainult 5-meetrisest kõrgusest avanes ülalt päris kena vaade:


Tornist alla ronides selgus, et rajamärgistus - oranžid märgid puutüvedel - näitavad ainult tuldud teed tagasi. Järgnevad poolteist tundi veetsin raiesmikult läbi trügides metsas, olles tegelikult juba loobunud raja leidmisest, teades et vasakule jääb Postitee ja äraeksimist pole karta. Lõppude lõpuks võib kauneid sügisvärve siinsamas ka nautida.
Viimaks ronisin siiski veelkord Palumäe vaatetorni juurde, kuigi olin kindel, et midagi rajataolist sealt allavaadates küll näha polnud. Siiski märkasin torni juures seistes üht imekitsast teerada kõrge rohu vahel üle raiesmiku kulgemas. Seda mööda astuma hakkasingi, kuigi aeg oli juba poolde õhtusse kulunud.
Viimaks ometi kohal, Penijärve ääres. Päike on loomulikult juba kadunud. Sellest marssimisest olin nii väsinud, et kompaktkaamera jäigi jopetaskust välja õngitsemata. Lainurkobjektiiviga oleks järvest rohkem peale mahtunud - aga noh, valgust nagunii enam polnud.
Kõrkjad on juba pruunid - nende värvirikkuse nägemiseks pidanuks varem tulema.


See tähistatud puu on järve otsas viimane, edasi kaob rada pikkamisi mätaste vahele ja jälle jäin nõutult ringi vaatama. Sama teed tagasi minna? Männi juurde tagasi tulles märkasin siiski üht oranži laiguga puud kaugemal, juhatamas noolsirge sihi peale, mis läbi raba edasi viis. Laudteed polnud, aga see raba pole nii märg. Teerada ka kindlalt sissetallatud, rohkem eksimist pole karta.


Hiline õitseja, oktoobrikuu sookail.
Penijärve raba lõppedes tõuseb teerada raiesmiku äärde rajatud Rebastemäe puhkekohta, minul polnud aga aega enam hingegi tõmmata. Ainult edasi.
Matkaraja teine pool käib mööda laia metsateed, oranžid laigud ikka kinnitust andmas, et oled õigel teel.


Ei meeldi mulle need värvilaikudes puud, aga... Nagu välja tuli, otsisin seal silmadega vaid abitult üht laiku teise järel. Ning raja alguse entusiastlikust enesekindlusest polnud lõpuks midagi alles. «Vähemalt teinekord,» mõtlesin «oskan siin teed leida ja on aega nautida seda, mida näen.» Rajamärgistusest mööda vaadates.