13.-15. mai 2008

Teel oma lemmikjärve äärde, kus olen käinud... kui mitte sada, siis mitukümmend korda küll aastate jooksul. Sel kevadelgi üle kümne korra: jõhvikatega maiustamas ja luikesid jälgimas.

Kraav enne järve, kus paar korda pardipaari lendu ehmatatud. Tahtmatult muidugi, ise ehmusin sest tiivaplaginast sama palju :)
Vaade järvele teise päeva õhtul, kui luikesid enam polnud. Kahju, aga nad peatuvad tõesti ainult läbirändel. Sel kevadel olid paigal kaks nädalat, vbla ka kauem, s.t. võisid tulla ju varem - enne kui mina sinna sattusin.

Üksik suleke, nagu mälestuseks või nii...
Püüdsin tabada luike koos pääsukestega, aga see suht lootusetu üritus, kuigi pääsukesi tiirleb seal vee kohal lakkamatult. Ja neid on palju, mitte üks või kaks tegelikult. Taustaks veel käo kukkumine. Kägu isegi nägin ühel õhtul, lendas teine üle järve, see lind ei katkesta kukkumist isegi mitte lennu ajaks.

Nüüd on neid jälle kaks, nagu 30. aprillilgi, kui esimest korda siin käisin. Vahepeal oli siin koguni 8 laululuike.



Mmm... jõhvikad maikuus, mitte põrmugi kehvemad kui külmkapist võetud.

Küüvits õitseb.

Ja ubaleht...

Ämblikud olid rajanud endale sellised kookonid, pea iga sarika otsa, mis nägemisulatuses paistis.


Koprad laiendavad oma tegutsemisala selle järve ääres: nüüd on juba järve kolmelt küljelt pajupõõsaid lõigutud, kraave kaevatud ja puid vee alla jäetud.

Kopratee:

"Sammas", tegelikult männitüügas ilmselt.

Veel üks ämbliku pesa:



Sookail alustab õitsemist

See kraav oli üle meetri lai, andis päris otsida kohta, kus kitsam ja kaldad vähekenegi kandsid. Üht kopra poolt lõigatud pajuoksa toetuseks kasutades sain ikka üle hüpatud.


Imekombel ei tõusnudki see sõtkapaar närviliselt lendu, nagu neil tavaliselt kombeks.

Vahetult enne seda luigekaadrit nägin kobrast ujumas. Selle asemel, et kohe kaamera välja võtta ja pildistada, astusin veele lähemale. Tulemuseks oli kopra sukeldumine valju sulpsatusega, see omakorda ehmatas luikesid, kes sealsamas kõrval olid.
Järgmiste kohtumisteni, Lutsu Palujärv...