11.-12. september 2009

Nõndaviisi siis... Vaatan, et üle aasta pole ma fotoblogisse midagi kirjutanud. Tegelikult, ega pole suurt midagi pildistanudki, vaatamisväärset. Nüüd sain küll oma seni kasutult seisnud peegelkaamerale uue objektiivi ja hakkasin uuesti pilte tegema, aga piltide töötlemiseks ja blogisse panemiseks ei kipu ikka aega jääma.

Reedel peale tööd ja laupäeval alates lõunast sõitsin rattaga mööda vastavastatud atraktiivset metsateed, mis pole kodust üldse kaugel, 7-9 km vaid. Ma ei tea, miks küll pole sellele varem sattunud.

Et järgmine päev, s.o. pühapäev juhtus pilves ja vihmane olema, saan kirjutada siia midagi, seni kuni muljed veel värsked.

Kuna sõitsin kahel päeval üht ja sama teed pidi ning otsisin isegi samad pildistamisobjektid üles, on mõnede kohta tehtud pildid pandud kõrvuti: "ENNE" ja "NÜÜD". "Enne" on õhtul, "nüüd" järgmise päeva lõuna ajal.

Seen puu küljes, õhtul:

Sild ja truup üle oja. Urmas ütles, et mäletab seda teed vaid lapsepõlvest, ei tea kas ongi sild enam alles ja kas üle saab... Sild oli vägagi heas korras, aga metsatee suhteliselt mahajäetud. Minust pikemad nõgesed keset teed kasvamas ja vaarikavarred. Kohati sai ratast käekõrval lükatud, aga mis siis. Peaasi, et tee viis sinna välja, kuhu tarvis: Kiuma-Koorvere kruusateele, talusid ja lahtiselt jooksvaid lõukoeri kohtamata.

Kuldsed kõrred vastu loojuvat õhtupäikest. Minu nõrkus, pildistamisobjektina. Paraku viitsin seal kivikangrul kõrtest pilti tehes nii palju aega, et tagasisõiduks tuli rattakotist fliisist vest välja otsida. Oranž turvavest kõige peale, rätik kaela siduda ja tagasisõit võis alata, umbes 7 km veel.

Seenegrupp, ENNE

Seenegrupp, NÜÜD

Kännuseened, päevase valgusega, muidu sünge ja pimeda metsa all

Kännuseened, ENNE

Kännuseened, NÜÜD

Kellukas, ENNE

Kellukas, NÜÜD

Suureõieline kellukas, täispikkuses. Tavaliselt küll tunduvalt pikema varrega, aga tema on siin hiline õitseja, pealegi veel metsa hämaruses.

Mets-kurereha pärastlõunases päikesevalguses

Seened, näevad välja nagu kohupiimasaiakesed või midagi taolist.

Sammaldanud kivid, enne oja ja truubiga silda.

Veel üks lemmik-pildistamisobjekte: ohakas. See oli aga nii väike, et autofookus keeldus teravustamast mingitele läbipaistvatele karvakestele. Tuli appi võtta manuaalfookus, kuigi käsitsi teravustamise puhul ei või ma hoopiski kindel olla, kas pärast arvutis ülevaatamisel midagi kõlblikku välja on tulnud.

Selle ohaka juures sai söödud lõunavõileib, ratast veel veidi edasi lükatud ja siis suksu varjulisse paika puu külge ketti pandud. Ei saa ju ometi loota, et keegi, kes siia satub, võõra vara rahule jätaks...

Juhuslikult leidsin metsast sellise atraktiivse tammiku. Sinist objekti puu küljes ei oska liigitada: algul mõtlesin, et see on  terade anum metssigade tarvis. Urmas arvas aga, et  kontrollpunkt orienteerujate tarvis hoopis. Igatahes ääretult sobimatu loodusesse.

Tammikus olid kahes kohas sammaldunud kivid, võimalik, et kunagise elamise varemetest jäänud. Seda kivi on pildistatud nii, nagu looduspiltnikel tavaks: kõigepealt vaatad läbi objektiivi, missugused objektid jäävad segama, need painutad alla (või rohid ära, nagu mina tegin umbrohuga).

Suureõieline kellukas, tagantvaates

... ja eestvaates

Vaade tammikule. Latvades lendasid pidevalt linnud, kes end mulle sugugi näidata ei tahtnud, hääle järgi võis arvata, et pasknäärid, kes maiustasid tammetõrudega. Kogu maapind oli hoolsalt üles tuhnitud, küllap siis metssigade poolt.

Mõned teised puud olid salus veel, see on näiteks saarepuu tüvi:

Siin üritasin pildistada samblatutte kaseokste küljes. Tagantjärele vaatan, et pidanuks lahtisema avaga pildistama, et need oksad taustast paremini eristuksid...

Tammeoksad taevas:

Ja mida ta siin küll tahtis pildistada? Tavaline puuront ju... Tegelikult tundus mulle, et kuuseoksal istub laanepüü, keda enne tammikus põgusalt nägin, aga pilti teha ei jõudnud. Hoolsa hiilimise tulemusena tuli välja selline pilt.

Ja "laanepüü" osutus kuuseokstesse takerdunud männikooreks.