06.-11. oktoober 2009

05. kuni 11. oktoobrini oli mul ja Küllil selle aasta viimane puhkusenädal. Praegu (14. oktoobril) lõõtsub akna taga vinge tuul ja sajab lörtsi.
Aga eelmine nädal oli väga-väga kena! Esmaspäeval käisime hiliseid kukeseeni ja tõmmuriisikaid korjamas: esimestest sai seenekaste ning teistest seenesalat. Teisipäeval sõitsime Kivijärve lähedal asuvat Uibujärve otsima, mida ammu juba teha olen tahtnud. Regio elektroonilises atlases on seal ligidal vaatamisväärsusena tähistatud Uibujärve tamm.

Kas järgnev pilt just sellest puust on tehtud, ei tea pead anda, aga vägev oli ta küll: ümbert kinni võtmiseks läinuks vähemalt 3 inimest vaja.

Pilt vana tamme võrast: paljud oksad on ajahambale alla jäänuna kuivanud.

Huvitav V-tähe kujuga puu vana pargi servas.
Hea, et Külli kaasas oli: mina kui kassiarmastaja oleksin kaht suurt koera lahtiselt enda poole jooksmas nähes kogunisti ära kohkunud. Suur puu vasakul on Uibujärve tamm (kui on) täispikkuses.
Puuseen tüve küljes, nagu teokarp või kellegi suu.
Bernhardiin läks peagi aeda tagasi, must koer aga otsustas koos meiega matkama tulla. Taamal paistab Uibujärv.
Selgus, et järve kaldale ei saa kuidagi: igal pool mätaste vahel oli lahtine vesi. Üritasime küll mõlemalt küljelt, aga ikka ebaõnnestunult. Siin pildil tiik, mis oli põllu ja järve vahel. Ning must Koer-matkaseltsiline.

Järve teiselt küljelt: Koer kalpsas rõõmsalt mätaste vahel, nii et vesi pritsis. Meie loobusime ümber järve kõndimise mõttest. Uibujärv on lisaks soistele kallastele ka väga väike: vaevalt 300 m pikk.
Peale Uibujärvega tutvumist läksime üle põllu tagasi pargi äärde, kus oli Koera kodu. Suusõnalisele veenmisele Koer ei reageerinud ja tuli meiega kaasa auto juurde. Sõitsime lihtsalt edasi. Paraku oli järgmine peatus umbes pool kilomeetrit eemal, kus tahtsime jõhvikale minna. Seni, kuni kummikuid jalga sättisime, oli Koer ka platsis ja tuli meiega jälle kaasa.

Üle tunni aja korjasime marju, Koer käis ikka meie vahet ja püüdis ka ise ninaga sammalt üles lükata: arvas vist, et me otsime midagi sambla vahelt.

Kui hakkasime lõpuks ära sõitma, jäi Koer meist oma kodu kõrval olevat kõrrepõldu nuuskima: hea seegi, muidu jää veel muretsema, kas ta autoteele ei jookse.
Järgnev pilt on Külli tehtud: mina ja Koer jõhvikal.

7. oktoober oli pilvine, aga vähemalt ei sadanud. Sõitsime hakatuseks Koolma järve äärde. Kõigepealt hakkas seal silma kuivanud puu, millest justkui kaks sarve välja ulatuvad.
Sama puu lähemalt: nagu kellegi käigud oleksid uuristatud puusse.
Koolma järv: kahjuks päikeseta ja valgust vähevõitu.
Metsast leidsime männitüvele kuhjatud samblamättad. Ei saanudki aru, kas inimeste töö või mitte.

Kui olime juba nii lähedal Leevile, sõitsime sinna ka. Võtsime ette väikese jalutuskäigu, mis algas vanast pargist, teerada kulges mööda Võhandu jõe kallast. Pildil paksu rohelise samblavaibaga kaetud kaks kivi. Kuna valgust oli nii vähe, tahtsin päikeselise päevaga kindlasti tagasi tulla.
Sama koht 4 päeva hiljem, pühapäeva ennelõunal.
Keegi oli kunagi ammustel aegadel istutanud lühikese pärnaallee jõe äärde.
Kahju, et ei oska kusagilt otsida, aga huvitav oleks lugeda midagi selle jõeäärse pärnaallee ajaloost.
Väikesed seened sammaldunud puutüvel.
See ongi puutüvi, pildistatud väikesed seened on vasakul pool äärmised.

Võhandu jõgi.
Pilkupüüdvad humalalehed vastu valgust.
Puutüvi kaardunult jõe kohale.
Sama puutüvi pühapäeval, kõik lehed on kadunud. Humalast ma isegi ei hakanud "PÄRAST" pilti tegema, vaid paar haledalt pruuni lehte oligi temast alles jäänud.
Külli leidis metsast huvitava puujuure: see sai nimeks "LEHM VAHTRALEHEGA LAUBAL"
8. oktoobril käisime Aarna orus hiliseid puravikke korjamas, seepärast pilte eriti pole. Põllul oli rühm lambaid vabapidamisel. Aga niipea, kui meid silmasid, jooksid mööda metsateed minema, nende kodutalu oli mõnisada meetrit eemal jõe ääres.
Ilusad erepunased marjad olid, liik tundmatu, maitsta teadagi ei proovinud. Punapuravikud olid kõik ülekasvanud, aga see-eest ussitamata. Nii-öelda õigel ajal, augustis-septembris, tänavu puravikke õieti polnudki.
9. oktoobri hommikul sadas päris hoolega. Aga õnneks peale lõunat saime ikka välja minna. Esimene peatus Partsi mõisa juures. http://www.mois.ee/voru/partsi.shtml Pikka aega tühjalt seisnud peahoonet oli taastama hakatud: töömehed olid selle vihmase ilmagagi kohal. Maja kõrvalt leidsime sellised värvikirevad puud. (Harilik kikkapuu - Euonymus europea)
Puu viljad lähemalt.
Edasi sõitsime lähedal asuva Saarjärve äärde.


Seekordne pilvealune päikesevalgus ja tume taevas tähendasid küll peagi algavat vihmasadu. Õnneks oli auto lähedal ja sai koju tagasi sõita.
10. oktoobri pärastlõunal käisime Palojärve äärses metsas kõndimas. Külli noppis mõned hilised kukeseened, mina tegin pilte.

Värvikirevad mustikavarred.

Hilised pohlad samblasüles.
Kaselehel paistab nagu kaks silma ja suu.
Kassiristik, imearmas vastu õhtuvalgust.
Metsatee Palojärve ääres.
Pühapäeva, 11.oktoobri ennelõunal sõitsime puhkuse lõpetuseks veel korra Leevile. Aga puiesteest jõe ääres ei saanud ka parema valgusega paremaid pilte. Lihtsalt põhjakaldale sügavas sälkorus ei paistagi päike.
Võrreldes kolmapäevaga oli toimunud suur lehesadu.
Saarepuu päris raagus, kõik rohekaspruunid lehed paksu kihina maas.
Vaher pakub ikka silmarõõmu. Sügiskuld.
Tagasiteel tegime peatuse Süvahavval. Võhandu jõgi silla all.
Jõgi sügaval all. Paraku ei paista pildi pealt tegelik kõrguste vahe üldse välja.
10,5 meetri kõrgune Kalmete müür.