5. november, laupäev

Niisiis, ilm oli ette ennustatult hall, hm... tatiselt hall, aga vähemalt ei sadanud. Küsimus seisnes ainult selles, kuhu minna. Tilleorus sai alles käidud, Hatiku kopraojal on kah kümneid kordi oldud, Valgesoo siis või Palojärve tulid meelde. Väikese Palojärve matkarajal polegi ammu käinud. Kell pool kaksteist auto parklasse, fotokas üle õla, binokkel näppu ja minek.

Kas pole armas rajamärgistus? Hoopis midagi muud kui erk-oranžid või sinised elava männipuu ümber värviga veetud ringid.


«Kaks vanakest» olid need infostendil vist märgitud. Vana mänd ja suur kivi ning teerada nende vahelt läbi. Vanad tuttavad juba.

Siiasamasse üles nõlvale olid aga kerkinud need pingid:

Vaade sealt pinkidelt nagu laululavale... see tähendab kivile ja männile.


Taamal paistab veel üks puidust rajatis, üllatava disainiga. Varem selliseid riietevahetamiskabiine ikka nähtud:


Ja mis meil seal sees siis on? Väga kena näeb välja igatahes. Pole ka ilmselt massiliselt kasutuses veel olnud.



Edasi viis rada Hilba jõe äärde.
Sild on muidugi endises seisukorras, kuigi suvel sai siit isegi rattaga üle ukerdatud. Tahtmine minna oli ikka nii suur, et ei saanud ülemäära suuri vahesid tähele panna. Ja edasi jätkub ju jälle ilus rattatee, mis sest et eraomaniku mõistes tupiktee ja ainult tema "haciendani" viiv. Sestap siis kaunistatud sealtpoolt telliskivimärkide ja metsa alla veetud okastraatidega. Aga, noh - mööda olen kaks korda sõitnud ja keegi pole sattunud õiendama tulema. See selleks.


Matkarada jätkus aga ikka siinpool kallast. Üle lodukoha, mis viimati siinkäies oli nii märg, nii märg... Nüüd, ennäe - purdeke kerkinud uhiuus:


Teerada on ääristatud koltunud peente rohukõrtega:
Ja jõuab jällegi jõe äärde välja.

Täpselt nii sünge ja metsik jõekallas ongi. Ja muidugi kõikehõlmav vaikus, üksiku langeva lehe krõbin ja muud ei midagi. Peaaegu kindlasti oled sellisel aastaajal seal jõe ääres päris üksinda.


Muidugi ei sahise siin kuldkollased lehed jalge all, selleks on aeg liiga hiline juba. Vaikselt kõdunemisele viitav, aga mis sellest. Ka nii on ilus.

Aga siin on riigimetsas värskelt harvendusraiet tehtud. Männiladvatutid vedelevad maas, kaminapuudeks saaks siit nii ilusaid jupikesi... Võimalik, et need korjatakse ikka kokku, aetakse vahest lõkkesse, kes teab. Võib-olla ka viitsitakse mootorsaega oksi küljest suristada ja küttepuud teha.

Edasi leian midagi kõhutäiteks. Vesiselt mahlaseid magusaid pohli nimelt.

Pistad sellise suhu, hammustad plõks! katki ja tunned keelel magusat-magusat maitset. Noh, - või pisut veinist, natuke käärinud. Siis otsid uue marja, plõks! Jälle hea. Nauding, millest ei ütle iial ära.






Auto juurde tagasi jõudes avastasin üllatusega, et kell on juba pool neli. Kuidagi oli õnnestunud neli tundi sel matkarajal ukerdada... Ainuke puhkus pohlamätaste vahel kükitades, sest istuda selliste niiskete pinkide peale polnud erilist isu. Oleks võinud siis istumisaluse autost kaasa võta ja binokli ehk maha jätta? Pole lugu, kindlasti oleksin siis binoklist puudust tundnud, kui lisaks musträhni huilgamise kuulmisele teda ka nägema oleksin juhtunud. Seekord siis sedapidi. Oli üpris soe (sai kindaid vaheldumisi tasku ja jälle kätte topitud), sompus ja sääsed ei hammustanud. Isegi põdrakärbseid ei kukkunud enam kraevahele - ju siis olid ka vahepealsete külmadega otsa saanud. Ilus.