16. ja 19. september 2009

16. septembril käisin tegelikult peale tööd hiliseid pohli korjamas. Rattaga, nagu ikka, kui vähegi ilma on ja kaamera kaasas, nagu viimasel ajal tavaks. Korjasin pohli ja märkasin äkki tuulepluusi varrukal ussikest, kes meenutas oksaraagu. Nii atraktiivset modelli oli tarvis jäädvustada ja siin ta siis ongi: asetatud seene peale kaunistuseks.

Vaatan, et seekord ma pole isegi okkaid ära korjanud seente eest. Kõik on täpselt nii, nagu oli...




Kokku sai sõidetud 15 km.
7,5 pohlakohani ja sama palju tagasi, kuigi tagasi ei tulnud täpselt sama teed. Juhtus kuidagi, et ei ekselnudki metsateedel ja -sihtidel ülearu palju.
See kitseke on pildistatud asfalttee äärest, ligi 100 meetri kauguselt. Veendusin, et loomade pildile saamiseks jääb 200 mm objektiiv ikka lühikeseks. Tuleb panustada juhusele ja hiilimisoskusele.

Laupäev, 19. september. Aega volilt käes ja ilm soe ning päikeseline. Tee viis Saesaarest edasi Kiidjärve poole.

Kiidjärvelt keerasin vasakule, Akste looduskaitseala poole, kus pilte tehtud ei saanud, vähese valguse ja rohkete põdrakärbeste tõttu.

Siin olen jõudnud juba Akste sipelgariigi maadelt läbi ning keerasin kunagise Arramäe raba matkaraja teed Akste järve poole. Tahtsin käia järve ääres, nagu kord varemgi, aga ei õnnestunud.

Nii palju on muutunud siin: kõiksugused keelusildid. Viisaka inimesena edasi ei sõitnud, pöörasin ümber. Päris sama teed ei viitsinud ka tagasi minna, nii sai sõidetud mööda kitsast teed edasi Akste poole ja sealt juba mööda suuremat kruusateed Valgesoo bussipeatuseni.

Üllataval kombel oli kruusatee üsna meeldiv, vaid vahetult enne Valgesoo bussipeatust muutus tee laiaks ja oli kihutavate autode poolt treppi sõidetud.

Ühel põllul silmasin valgeid õisi. Algul mõtlesin, et need on kesalilled, nagu sel aastaajal tavalised. Siin olid aga hoopis karikakrad, kõige ehtsamad härjasilmad.

Istusin seal põllul valgete lillede keskel ja püüdsin neid jäädvustada, üldvaadet, grupikaupa, ühekaupa.

Huvitavad kuprad vastu valgust. Liik tuvastamata.

Peale Valgesoo bussipeatust muutsin esialgset plaani, läbi Eoste ja Himmaste koju sõita. Pöörasin hoopis Otteni veski peale. 1,5 kilomeetrit suurelt teelt veskini oli jube. Kohutavalt palju väga lahtist väga suurte kividega kruusa. Siin tagasivaates tehtud pilt on tee lõpuosast, kui kõige hullem lõik juba läbitud.

"Põlenud" taevaga sellel pildil pole ma absoluutselt rahul, aga kuna valgust polnud, siis jäi see vaid dokumenteeringuks, ei enamaks.

Kogu veepind oli täis pikajalalisi putukaid - vesijooksikuid, kellest paar tükki siin kaselehtedele taustaks.

Need taimed kasvasid otse kivipraost välja, milline visadus!

Kuivanud puuoks suure kase küljes. Läbi objektiivi suurendatult meenutab havi pead...

Fotoaparaadiga ringi rännates märkad detaile. Neist otse puuõõnest väljakasvavatest seentest oleks muidu ehk mööda kõndinudki, üldse pilku maast tõstmata.

Minu ustav kaaslane suksu paistab hämaras sarapuude all.

"Viimse reliikvia" radadelt. "Kas me oleme ikka õigel teel?"

Korra pidasin veel ratast kinni, kui teest umbes 4 meetri kaugusel metsa all sellist atraktiivset kändu silmasin.

Ja viimaks tuli tassida ratas üle raudtee ning sõita koduni. Kokku 40 kilomeetrit laupäevane retk.