3. detsember, laupäev

Viimaks ometi paistab PÄIKE... No muidugi, november sai ju läbi. Mõnda aega olen juba mõelnud Pärlijõe ahvatlevale kirjeldusele Regio atlases: «Kuni 40-meetri sügavune lisaorgudest lõhestatud veergudega org Sännast Saarlaseni, Devoni liivakivide ja savide paljandid.»
Kogu seda maad praegu talvisel ajal läbi käia ei jõua, seega lasen end sõidutada umbes poolele maale Ruuksu sillal ja hakkan pärivoolu Sänna poole tagasi tulema.


Ürgveis lumel... Karjamaad jätkusid veel pikalt mööda jõekallast, kõndisin edasi, takerdudes pidevalt piirdeks veetud nööridesse-traatidesse.




Kaldad on ääristatud leppadega ja hea on astuda, sisse kusagile ei vaju ning harjumuspärast pokude ning kõrkjatega lodumaad praktiliselt polegi.

Kes siin tasakaaluharjutusega on tegelenud? Igal juhul mitte kass, ma arvan.

Kobraste tööpõld:

Olen näinud kobrast oksi vette vedamas, kaldal rohtu söömas, ujumas muidugi, aga vaat puu otsa ronimas näinud ei ole. Huvitav ikkagi, kuidas saab ta koorida puud nii kõrgelt? Turnib nagu orav mööda oksa?







Võidujooks ajaga: nagu viimane päikesekuld jõevees, aga kell ei ole veel pool kakski.


Läbi selge vee on näha ka jõepõhja kollast liiva:






Mõnusad liivikud on jões, praegu külmunud, nii et astud nagu tarepõrandale ja pildistad vaateid piki jõge.


Kaldast üles ronides viimane pilk jõele:

Lubatud liivakivide ja savide paljandid jäid seekord küll leidmata, aga kevadel, ülaste õitsemise aegu peaks olema paras aeg tagasi tulla...

27. november, pühapäev

«Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...»
Tähendab rabasse minna ei saa, kitsast metsateed pole nagunii lahti lükatud. Kas sõita Leevi jõele või otsida lähikonnast midagi uut...
Auto jääb keskpäeval Kauksi bussipeatusse ja lähen avastama Lutsu jõe kaldaid. Jõgi iseenesest pole midagi erilist: väike ja aeglase vooluga, pole siin kõrgeid kaldaid, sügavaid sälkorgusid ega kärestikkegi mitte.




All on jõesäng, teisel pool nõlval jälle põld ja külavahetee:


Leidsin väikese looma uru, minu meelest võiks siit mink pea väja pista...
Kahel pool teerada selline pruunikas oja ja ees kostab vulinat. Kas tõesti vana veski vete pääl?
Aga ei, hoopis sild üllatuslikult. Kui selline võimalus antakse, tuleb ikka üle minna...

Sealt oja kaldalt saigi tuldud:




Sattusin väikesest sooservast läbi minema, kus nii harras vaikus ja palju puutumatut lund.

Lõpuks mööda külavaheteed paar kilomeetrit tagasi ja saabki rännak läbi...