13. november, pühapäev

Tinahall taevas jällegi, november vist ongi selline - valguseta kuu... Egas midagi, vastne JahtiJakti mittekrõbisev veekindel air-tex ülikond selga ja jahile. Fotojahile loomulikult. Tahtsin näidata, mida pidasin silmas lõõskav-oranžide värviplärakate all, aga vihmad on need aasta jooksul hoopis kollakaks pesnud...


Esimesel aastal olid küll kiiskavalt oranžid nagu jahimehe turvavest, ausõna.
Topelt ei kärise? Ei saa mina aru, milleks pläkerdada puud niimoodi?

Ah, aitab küll, ots ümber ja tagasi minek. Teerada ääristavad lõputud plastpudelid, läikivad kartulikrõpsuümbrised, jäätisepaberid. Selline tunne, nagu kari näljaseid oleks metsa lahti lastud, kes peavad pidevalt midagi mäluma. Ja nagu käed kukuksid otsast, kui peaks oma taara auto juurde tagasi viima...


AITAB SELLEST.
Sõidan edasi.

Infotahvlilt saab lugeda, et Arramäe raba matkarada on keskmise, kohati raske raskusastmega, 15,5 kilomeetrit pikk. Täna ma seda läbi käia ei jõua, aga paremate valgusoludega tahaks küll kindlasti siia tagasi tulla.

Esimene pilt on tehtud kell 12:50, viimane 15:15. Valgust ei jätku, pildistatud on välguga (välja arvatud vaated otse järvele).



Akste järv võiks olla ilus väike rabajärv...



...kui poleks seda suurtalu otse järve ääres, kus suvel ei vaiki hetkeski traktorimürin. Lisaks muidugi need varjualused, kiiged, palliplatsid. Kuidagi väga üleküllastatud kõigi nende rajatistega.


Justnagu öösel kõnniks metsas...


Pimedus, kõikjal pimedus. Ootame jõule...