31. oktoober, 01. november 2009

Laupäeval, 31.oktoobril oli pilvine ilm vaatamata sellele, et veel reedel lubati päikesepaistelist nädalavahetust. Nõnda siis muutsin oma esialgse kavatsuse (matk Saesaarest Kiidjärvele mööda Ahja jõe kallast) vaid lühikeseks jalutuskäiguks Taevaskojas.

Õigupoolest tuli laupäeva hommikul meelde, et pühapäevaks planeeritud pikka Poruni jõe matka silmas pidades pole just kõige otstarbekam vahetult enne teist väsitavat retke ette võtta. Et ilm ka juhtus pime ja pilves olema, tuli kokkuvõttes isegi kasuks.

Orus oli valgust niivõrd vähe, et kuidagimoodi sai pildistada vaid ISO-ga 1600, mille tõttu tekkis aga ebakvaliteetseks peetav "müra" taustal.

Pühapäevaks, 01. novembriks oli planeeritud matk peaaegu teise Eesti otsa: Poruni ürgmetsa. Tegelikult oli Poruni mul ammu juba Regio atlases "meelde jäetud" kui koht, mida vaadata kaunil sügisel. Paraku läks kuldne sügis mööda, ilma et Poruni meeldegi oleks tulnud. Alles siis, kui Looduse Omnibuss 17. oktoobril seal käis, hakkasin ise ka plaani pidama. Kahjuks jäi päikesepaisteliste ilmade puudumise tõttu retk novembri algusse, kui Lõuna-Eestis võis veel näha üksikuid kaski kollaste lehtedega, aga Ida-Virumaal oli lumi maas.

Matkata oli võimalik kas 2-kilomeetrine ring jõe äärt mööda ja metsateed pidi tagasi parklasse või 0,5 kilomeetrine metsatee parklasse jätta kõige lõpuks ja vahepeal käia 4+4 kilomeetrit edasi-tagasi mööda jõe kallast kuni Poruni suubumiseni Narva jõkke.

Et 2 kilomeetrit oleks liiga ruttu läbi saanud ja lõppude lõpuks nii kaugele sõidetud, otsustasime minna ka 4+4 kilomeetrisele rajale. Pidevalt tuli astuda üle või ümber jõkke suubuvatest ojaniredest, mis jalad märjaks tegid. Minu matkasaapad pidasid hästi vastu, aga teistel olid rohkem sügisesse sobivad jalavarjud.

Kogu tee jooksul ümberkeeramiskohani tegin täpselt kolm pilti - ja ikkagi olin kõige viimane, kes ei suutnud teistega sama tempot hoida. Järgnev pilt on tehtud kohas, kus otsustasime, et pole siiski mõtet minna Poruni suubumiseni Narva jõkke, sest ülespaisutatud Narva jõgi hakkas Porunile mõju avaldama juba mitusada meetrit varem: kogu orulamm oli vee all ja jõgi ülilai.

Teised puhkasid pingil istudes jalgu, mina otsisin motiive, mida pildistada: jääkirmet jõel, veetilkasid oksa küljes.

Selle punaka puutüve jätsin meelde tulles, et tagasiteel teen pildi - kui aega jääb. Aga iga kaader, mis tegin, tähendas jälle seda, et kaaslased kaugenesid veelgi.

Lund poleks just tarvis olnud: puudelt langenud lehed olid maas veel kollased, ainult et lumevaip varjas kõik veel allesolevad värvid ära.

Terve kahe ja poole tunni jooksul, mis Põhja-Eestisse teel olime, säras päike ja kaugel ees oli tume pilveviirg, mis tundus nagu kaugeses sinetavad mäed. Mida need muidugi polnud: lihtsalt kohale jõudes tuli päike vaid vahetevahel välja ja pildistamiseks oli jõeorus nii-nii vähe valgust.

Valgus oli vaid kõrgel-kõrgel puulatvades. Orus jäi hämaraks isegi siis, kui päike tegelikult paistis.

Kirjelduse järgi pidi Porunis olema laialehine ürgmets. Mina muidugi kujutlesingi tõelist laialehist metsa: vahtrad, pärnad, jalakad, saared, haavad, sanglepad. Küllap olid need puud isegi esindatud, aga mitte rohkem "metsana", kui olen harjunud nägema Tilleorus näiteks.

Kindlasti on seal väga ilus sügisel, kui lehed on veel värvilised. Või kevadel, sinilillede, ülaste ja kopsurohu õitsemise aegu. Kui see kõik poleks vaid kodust nii kaugel...