Pühapäev, 31. august 2008

Kõik algas sellest, et kodus puhkusel olev Külli leidis laupäeval oma postkasti üle vaadates Looduse Omnibussi kutse pühapäevasele retkele Virumaa jugade juurde. Üks buss väljus Tallinnast, teine Tartust. Niisiis tuli meil end pühapäeva hommikuks Tartusse kombineerida. Lõpliku otsuse tegemine jäi viimasele hetkele ja toidupoe külastamine viimasele pooltunnile enne sulgemist. Aga vähemalt ootas ees paljutõotav reis kuuele veerohkele joale, millest ainult kahte olin varem näinud.
Esimene peatus: Valaste. Kohale jõudsime vihmavalinguga ühel ajal, aga ootasime bussis viie minuti ringis hoo möödumist.



Vaade sillalt alla: oja teel mere poole

Nagu tahutud "klotsidest" sein Valaste joa kõrval.
Teine peatus oli Aluoja joastik Mägara ojal, kuhu tuli porirööpais teed mööda marssida umbes pool kilomeetrit. Tume-tume taevas silmapiiril tähendas seda, et kohale jõudsime täpselt vihmavalingu ajaks: mina oma kaamerat välja võtta ei jõudnudki, selle pildi tegi Külli. Tagasitee bussini tuli käia kõvas vihmasajus, hoolimata keebist ja vihmavarjust said püksid ikkagi põlvini läbimärjaks. Brr...

Järgmine peatus: Ukuoru juga Sillamäe linna lähistel, otse Sillamäe vabakaubandustsooni ümbritseva traataia taga. Objektiiv sai niisiis võrgusilmast kuidagiviisi läbi mahutatud ja pilt tehtud.

Pildistatud otse Päite klindiplatoo servalt sügavuses mäslevat merd. Tuul oli nii tugev, et tegemist oli kaamera paigalhoidmisega. Aga kaks bussitäit rahvast said oma läbimärgasid vihmakeepe ja jopesid väheke tahedamaks.

Langevoja juga Sillamäe linna lähedal.


Sillamäe linn, vaade merele. Meenutavat väga Odessat.

Meie bussid Sillamäe kultuurimaja ees. Tartlaste oma valge, tallinlaste buss kollane "Tulisilm".

Teel Oru parki. Aega anti 40 minutit, aga busside juurde ei jõudnud selle möödudes keegi. Nii palju oleks olnud vaadata!

Hõbeallikas ja koobas:


Kõik tahavad ju pildistada!

Pühajõgi voolab läbi Oru pargi:

Omapärane pärn tiigi kaldal:

Roosteallikas Oru pargis:

Vaade merele:

Tagasiteel busside juurde: peaaegu iga puu siin rivis väärinuks omette pildistamist oma tüve tõttu.

Karuvärava juures.

Teine karu on ninale viga saanud:

Jaan Riis oma koeraga tallinlaste bussi juures:

Järgmine peatus: Karjaoru joastik.

Külli laskub parimale pildistamispositsioonile. Minul jäigi seal all käimata.

"Veekardinad" Karjaoru joastikus. Kõike seda tahtnuks lähemalt näha, aga lehtede vahelt oli raske kogu veemängust õiget ülevaadet saada.

Veel pildistajaid, kes ei pidanud paljuks järsakust alla turnimist.

Joa algus pildistatuna tagasiteel: inimesteta

Koristamata viljapõld joastiku kõrval. Pilvealune päike tähendab varstialgavat vihmahoogu.

Kraavipervelt tagasi busside juurde. Joastik asub Saka - Ontika - Toila tee 4. kilomeetril asuvast teetruubist 300 m põhja pool klindiastangul. Mingit tähistust ei ole, kui tead, oskad minna, kui ei tea, sõidad mööda.

Viimane peatus: teel Saka joastiku juurde pildistatud piirde ääres imelistes värvides merd. Muidugi tähendas ilus valgus viimaseid minuteid enne järjekordset vihmahoogu.

Saka joastik: kõige maalilisem, võib-olla tundus nii sellepärast, et jõudsime sinna kõige ilusama valgusega. Aga sõnajalad ja kogu see rohelus oli nii lummav ja nii lähedal.




Viimaks all mere ääres: üks pildistaja jõudis sinna enne mind.


Tagasi, mööda järsku treppi ülespoole.

Ajapuudusel selle torni tippu me ei jõudnudki. Viimased vaatenautijad sai sedaviisi alla, et buss hakkas parklast välja keerama...

Hetk enne tagasiteele asumist: