20. ja 21. september 2009

Pühapäev, 20. september oli ka ilus ja soe. Nii et eelmise päeva 40-kilomeetrisest matkast hoolimata sai uuesti rattasõit ette võetud. Mõeldud oli läbi Lutsu küla Kivijärve äärde sõita ning tagasiteel ilusa õhtuvalgusega Lutsu Palujärve juurde põigata.

Lagunev maja Lutsu külas, müürilt võib lugeda aastaarvu 1887.

Lagunev aed laguneva maja juures, juba varemgi korduvalt pildistatud.

Minu lemmikud: kassiristik.

Vastu taevast pildistatud vahtralatv.

Kännuseened metsa all. Päike oli just pilve taha pugenud ja valgust vähe.

Väga hea tee rattasõiduks. Ühele poole teed on istutatud tammed.

Veel üks lagunev maja, taimed on hakanud kasvama katusesamblal.

Ilusad kõrred päikeselaigus. Sõitsin neist algul mööda, aga pidasin ratta kinni paarkümmend meetrit kaugemal. Pistsin mättalt põske suuri mahlaseid pohli ja läksin fotokaga tagasi kõrrepilti tegema.

Kivijärve äärest kolm vaadet.

Küll ma nägin vaeva selle sammaldunud kivi pildistamisega. Tahtsin, et jääks näha see terav, nagu lõigatud serv, aga ikka kippus üks külg liigselt varju või muu rägu ette jääma.

Vaatamata väsimusele põikasin tagasiteel ikka oma lemmikjärve äärde. Aga oi-kui-vaevaliselt need 27 kilomeetrit pärast laupäevast sõitu tulid...

21. september, esmaspäev. Pärast tööd kiirustasin Lutsu Palujärve äärde seda imelist valgust jäädvustama. Seekord autoga, sest aega oli vaid loetud minutid ja kartsin ka vihma kätte jäämist.

Huvitaval kombel polnudki need tume-tumedad pilved vihmapilved. Aga müstiliselt ilusa valguse andsid koos madalalt paistva päikesega küll.

Kui päike oli kord pilvede taha kadunud, siis jäigi pimedaks ja õiget pilti ma neist kõrtest ei saanudki.

Hüvasti, lahkuvad linnud!